THE

SÕNA

EELMINE

(Jätkub)

ENNE, kui inimene saab ise valida surematu elu ja alustada igaveseks elamisprotsessi, peab ta olema teadlik mõne sellise elu nõudest ja sellest, mida ta peab tegema, et ennast alustada. Tema mõistus peaks olema huvitatud probleemidest aru saama ja sellega tegelema. Ta peab olema valmis loobuma surelikust suremusprotsessist, enne kui ta saab surematut elamisprotsessi alustada. In Juuni ja Juuli küsimusi Sõna pakutakse erinevusi sureliku ja surematu elu vahel ning motiivi, mis peaks olema põhjuseks, miks ta otsustas elada igavesti.

Pärast mõtlemist seal esitatud avalduste üle; pärast seda, kui on leidnud, et nad pöörduvad talle mõistliku ja õiguspärase poole; pärast seda, kui ta on kindel, et ta on valmis loobuma kõigest, mis on tema jaoks vajalik, et loobuda ja teha kõik, mida protsess nõuab; pärast otsimist ja ainuüksi kohtuotsuse andmist oma motiivile ning pärast seda, kui ta leidis, et motiiv, mis sunnib teda elama igavesti, on see, et surematu elu abil saab ta kõige paremini teenida oma kaaslasi, mitte et tal oleks igavene õnn või võim, siis ta on sobiv valida ja võib alustada elamisprotsessi igaveseks.

Eluviis igavesti läheneb igaveseks elamiseks ja algab mõttega elada igavesti. Mõeldes elamisele igavesti, tähendab see seda, et vaim jõuab pärast ja uurib kõiki olemasolevaid asju teemal ja loeb üle elu mõtte igaveseks. Kuna meeles on nii rüüstatud, valmistub see ette ja valmistab keha protsessi alustamiseks. Elu igaveseks mõtlemise kontseptsioon toimub sellel hetkel, kui meeles esimest korda ärkab see, mis igavesti elab. See ärkamine erineb mõttetööst oma kokkutõmbumisest ja mõistmispüüdlustest. See on pärast nende kokkutõmbamiste ja pingutuste tulemust ning see on nagu vilkumine matemaatika probleemi lahendusesse ja rahulolu, millega meeles on pikka aega töötatud. See kontseptsioon sellest, mis igavesti elab, ei pruugi tulla alles kaua pärast seda, kui üks oli pühendunud elama igavesti. Aga see tuleb, sest tema teod vastavad sellele, mida ta õpib ja teab protsessist. Kui ta ärkab igaveseks, siis ta ei kahtle selles, mida ta peaks tegema; ta teab protsessi ja näeb oma teed. Siiani peab ta oma kursuses lähtuma teemast ja tegema seda, mis tundub olevat parim.

Pärast seda, kui inimene on andnud vajaliku kaalutluse elusobjektile igavesti ja on veendunud, et tal on õige asi ja ta on teinud oma valiku, on ta valmis ja valmistub ennast kursusele. Ta valmistab ennast kursusele lugedes ja mõtledes, mida ta on lugenud sellel teemal, ning tutvudes nii oma füüsilise keha ja selle osadega, mis on eraldatud tema psüühilistest ja vaimsetest ja vaimsetest olemustest, mis moodustavad tema organisatsioon kui mees. Tema jaoks ei ole vaja raamatukogusid lunastada või teekonda kirjutatud teekonda otsida. Ta saab teadlikuks sellest, mida ta peab teadma. Palju leitakse sellel teemal Jeesuse ja Uue Testamendi kirjaniku ütlustes, paljudes idamaistes kirjutistes ja vanade mütoloogiates.

Märtsis ja aprillis “Theosofist” ilmus artikli „Elixir of Life” all välja artikkel, mis on sugestiivne ja annab rohkem teavet kui mis tahes tänapäeval kirjutatud artikkel (Vol. 3, nr. 6 ja 7), 1882, Bombay, India, ja taaskasutati kogutud kirjutiste „Viis aastat teosoofiat” kogumikus Londonis 1894is ja ka teiste kirjutiste hulka, mis on avaldatud Bombays 1887is pealkirja „Teosoofia juhend” all. , nagu ka teistes teemadel, on palju kursuse jaoks olulist teavet välja jäetud.

Surematu elu ei saada pärast surma; see tuleb teenida enne surma. Inimese füüsiline elu ei ole üle 100 aasta. Inimese eluelu ei ole piisavalt pikk, et ta saaks täita oma kohustusi maailmas, jätta maailma maha, minna läbi protsess, mis on vajalik igaveseks elamiseks ja surematuks eluks. Et surematu saada, peab inimene silduma sellega, mis tavaliselt oleks tema surma aeg ja pikendaks oma keha elu. Et füüsiline keha sajandeid elaks, peab see olema terve ja tugev ning immuunne haiguste suhtes. Selle põhiseadust tuleb muuta.

Füüsilise keha ülesehituse muutmiseks vajalikuks tuleb see korduvalt ümber ehitada. Orel peab asendama elundi, rakud peavad asendama raku peenuse ja kvaliteedi. Rakkude ja elundite muutumisega kaasnevad ka funktsioonide muutused. Aja jooksul muutub keha põhiseadus oma surmamisprotsessist, mis algab sünniga ja lõpeb selle lõpuni jõudmisega, surm elamisprotsessiks pärast muutust, suremust, on ohutult möödas. Keha ümberehitamiseks ja sellise muutuse tekitamiseks peab keha olema lisanditeta.

Keha ei saa muuta puhtaks ja vooruslikuks, välja arvatud juhul, kui mõtte puhtus on mõtteviis. Keha puhtust ei tooda pelgalt ihu puhtuse soov. Keha puhtust toodetakse puhtuse ja mõtteviisi tulemusena. Mõte puhtus ja voorus on välja töötatud mõtlemise ja arusaamavõimeta mõtlemisega mõtlemisjärgsetele tulemustele, vaid lihtsalt sellepärast, et see on õige.

Kui meel nii mõtleb, on puhtus ja voorus spontaansed. Inimese kehas olevate rakkude olemus on tema mõtete tulemus ja selle põhjuseks on tema olemus. Tema keha tervikuna on tema mõtete kui terviku tagajärg. Vastavalt oma mõtete olemusele on ka tema keha ja see toimib. Eelmiste mõtete tulemusena tegutseb inimese keha oma osades ja tervikuna nüüd tema meelele või mõjutab seda. Kui näljased tõmbavad, tõmbavad, mõjutavad rakud meelt nende olemuse suhtes. Kui ta annab neile sanktsioone ja mõtles, siis ta elavdab ja taastab oma keha rakke vastavalt nende olemusele. Kui ta keeldub karistamast ja mõtlema nende asjade olemusele, mis on nii tema meelest ja ta valib selle asemel teisi teemasid, mis tema arvates on parimad ja mõtlevad, siis surevad tema keha vanad rakud ja nende olemus ning uued rakud, mis on ehitatud, on tema mõtte olemusest ja mõjutavad tema meelt niikaua, kuni nad eksisteerivad.

Mees ei saa jätta mõtteviisi ega mõelda, et nad lahkuksid armastajatena, kes peavad oma hüvasti jätma või kui naised ütlevad oma jätkuvat head hüvangut. See, kes hoiab ühingut või meelelahutust, ei saa mõttest vabaneda.

Mõte ei saa minna, kui keegi seda hoiab või vaatab. Et vabaneda mõttest, ei tohi inimene oma kohalolekut kõrvale kalduda. Ta peab diskrimineerima oma kohalolekut ja taunima seda ning seejärel pöörama oma meelt ja pöörama tähelepanu sellele mõttele, millega ta oleks huvitatud. Soovimatu mõte ei saa elada soovimatus atmosfääris. Kuna inimene arvab endiselt õigeid mõtteid, taastab ta oma keha oma mõtete olemuses ja tema keha on siis immuunne valede tegude suhtes ja häirib tema mõtteid, mis on valed. Keha, mis on üles ehitatud ja õigesti mõelnud, muutub tugevaks ja vastupanu võimule, mida on valesti teha.

Füüsiline keha on üles ehitatud ja seda hooldab füüsiline toit. Nii et füüsilised toidud, mis on erineva kvaliteediga, on vajalikud nii kaua, kui keha seda nõuab ja kuni see õpib ilma nendeta õppima. Keha vigastatakse ja selle tervisekahjustus on keelatud, kui toidule, mida ta vajab, keeldutakse. Olenemata sellest, milliseid toiduaineid on vaja oma tervise säilitamiseks, tuleks anda kehale. Sellist toitu, mida keha vajab, määrab seda reguleeriva soovi olemus. Lihaslooma inimese looma kehale keeldumine nälgib ja heidab segadusse ning kiirendab selle surma. Sellist toitu, mida keha vajab, tuleks muuta, kui keha muutub ja mitte varem.

Keha muutub soovidega, mis seda valitsevad. Soovid muutuvad mõtte järgi. Tavaliselt järgivad inimese mõtted tema soove. Desire juhib oma meelt. Kuigi soov reguleerib oma meelt, soov kontrollib mõtlemist; mõte tugevdab soovi ja soov säilitab oma olemuse. Kui inimene ei luba oma mõtlemist soovi järgida, peab soov järgima tema mõtteid. Kui soov järgneb, arvatakse, et selle olemus muutub sellele mõttele, mida ta järgib. Kuna mõtted muutuvad puhtamaks ja soovid on sunnitud mõtlemist järgima, osalevad soovid mõtete olemusest ja omakorda muudavad keha vajadusi ja nõudmisi. Seetõttu ei tohiks püüda oma keha olemust kindlaks määrata ja muuta, toites seda oma vajadustele mittevastavate toitudega, vaid muutes oma soove oma mõtete juhtimise abil. Kui inimene kontrollib ja suunab oma mõtteid surematu elu ja igaveseks elamise protsessiga vastavusse viimiseks, teeb keha teada ja nõuab toiduks vajalikku muutust arengus.

Inimese keha sõltub nüüd hoolduseks maa toidust. Maa toiduaineid tuleb kasutada pikka aega. Perioodi pikkus sõltub keha vajadustest. Keha näitab, millised on tema vajadused muutustega, mis on tema soovide objektides. Raskest, raskest või lõtvast kehast muutub keha kompaktsemaks, tõmbekindlamaks, liikuvaks. Selle raske tujukuse ja raskuse tunne annab tundlikkuse ja kerguse peene koha. Need muutused kehas kaasnevad maapealsete toiduainete muutustega ja muudavad need vajalikuks. Leitakse, et nõutavatel toiduainetel on suurimad eluväärtused väikseima koguse või mahuga. Tahkeid toiduaineid on vaja peaaegu nii kaua, kui keha on rakus.

Tuleb eristada seda, mida keha tahab ja mida keha vajab. Keha soovid on millised olid tema vanad soove, mida seejärel mõistis karistus ja rõõmustasid ning mis olid rakkudele muljet avaldanud ja mida nad paljudes teistes rakkudes reprodutseerisid. Keha vajadused on need, mida uued ja terved rakud vajavad elujõu säilitamiseks. Keha ei tohiks kiireneda, välja arvatud juhul, kui toit muutub vastumeelseks. Kiire alguse korral tuleb seda jätkata seni, kuni keha on tugev ja meeles on selge. Kui keha näitab nõrkust või annab muid tõendeid toidu vajalikkuse kohta, tuleks sellist toitu võtta, nagu on teadaolevalt kõige sobivam.

Need muutused kehas on tingitud muutustest organismi rakkudes. Mida pikem on rakkude eluiga, seda vähem toitu on vaja nende säilitamiseks. Mida lühem on rakkude eluiga, seda rohkem toitu on vaja selleks, et saada materjal, mis on vajalik surnud rakkude asendamiseks. Kui soov on sama, mis vanadele rakkudele pitseriga, siis on sama toit nõutav, et anda valitsevatele soovidele orgaanilised struktuurid. Kui soovid on muutunud, siis uute rakkude ehitamiseks vajalik toit on selline, mis sobib soovidega. Sellise toidu ja sooviga kokkusobivus ilmneb rakkude ja keha elundite näljast ning seda mõistab üks, kui ta tutvub oma kehaga ja õpib tundma oma vajadusi. Seega muutuvad tahked toidud peenemaks. Seejärel toimub tahkete ainete vedelik. Keha näitab, et see nõuab vähem ja vähem toitu. Kuna keha vajab vähem toitu, siis kõik haigused, mis võivad olla kehas kannatused või latentsed, kaovad täielikult ja keha tugevus suureneb. Keha tugevus ei sõltu tarbitava toidu kogusest, vaid selle elukvaliteedi ja elukvaliteedi poolest, millega keha toiduga ühelt poolt kokku puutub, ja teiselt poolt, et inimelusid ei ole.

Toidu järkjärgulise katkestamisega kaasnevad teatud füsioloogilised muutused. Need muutused kestavad üle märkimisväärse aja, et keha saaks kohanduda ja kohandada uutele tingimustele, mida see kasvab, ning uutest funktsioonidest, mida ta peab täitma. Selle aja jooksul on keha räpastanud oma suured füüsilised osad ja kasvanud uuteks kehadeks, sest madu libiseb oma nahast maha. Seedimise organite füüsiline aktiivsus väheneb. Mao, maksa, kõhunäärme sekretsioonid vähenevad. Toidukanal muutub väiksemaks. Vere ringlus muutub aeglasemaks ja südame löögid vähenevad. Nende muutuste ajal on nende käes kasvanud keha uus lapsepõlv. Tema soovid on lihtsad ja selle elu kasvab. Kui see on lapsepõlve läinud, siseneb uus asutus noorukieas. Sellel noorukiea perioodil langevad, nagu see oli, kõigi varasemate noorukite perioodide varjud. Sellel perioodil jõuavad kõigi endiste sarnaste eluperioodide sündmused ja seega ilmuvad uue keha noorukiea perioodil need noorukite minevikuetapid. See keha uue elu nooruki staadium on arengujärgus ohtlik periood. Kui tema impulsse arvestatakse, siis kõik edusammud peatuvad ja inimene langeb tagasi maise elu alumisse etappi kui see, millest ta on tekkinud. Kui see punkt on möödas, ei ole vaja tahket toitu. Järgnevad veel teised füsioloogilised muutused. Toidukanal sulgub ja selle ots ühendub kokkeriäärse näärmega. Kasutatav toit imendub organismis ja kõik jäätmed erituvad naha pooride kaudu. Seejärel ei ole vaja toitu läbi suu võtta, kuigi toitu võib võtta suu kaudu. Toit võib imenduda naha kaudu, kuna jäätmed on nüüd eritunud. Kehaarengu staadiumis ei vaja see enam mingit karmimat toitu kui vett. Kui keha viiakse läbi selle arengu piirini, sõltub see õhust selle toitumisest ja vajalik vesi imendub õhust.

(Jätkub)