THE

SÕNA

♋︎

KUJUTLUSVÕIME

(Lõpetatud)

Mõttes peituvad allikad, millest kujutlusvõime toitu ammutab. Elu kaasasündinud kalduvused ja motiiv otsustavad, millistest allikatest kujutlusvõime ammutab. Inimesel, kelle kuvandivõime on aktiivne, kuid kellel on vähe mõtlemisvõimet, võib olla palju kujutlusi erinevatest vormidest, kuid selle asemel, et ellu äratada ja täisvormi saada, on need surnult sündinud nurisünnitused. Need pakuvad sellele inimesele huvi ja erutavad, kuid maailmale pole neist kasu. Inimene peab mõtlema, ta peab mõtlema oma tee mõttevaldkonda, mentaalsesse maailma, enne kui ta suudab pakkuda sobivaid vorme mõtetele, mida ta tooks psüühilisse ja füüsilisse maailma. Kui ta ei saa siseneda mõttemaailma, ei ole teda stimuleerivad mõtted tema tüübid[1][1] Inimene, kehastunud mõistus, on pagulus oma kodust mentaalses maailmas, mõttemaailmas. Tema ideaalsed mõtted ja head teod maksavad talle lunaraha ning surm on viis, kuidas ta naaseb hingetõmbeks koju – ainult hingetõmbeks. Maapealse elu jooksul ei suuda ta harva tagasiteed leida ega hetkekski oma kodu poole vaadata. Kuid tal on siin maailmas võimalik leida tee. Tee on mõtlemise kaudu. Püsivad hulkuvad mõtted püüavad ta vahele ja hajutavad teda ning juhivad ta eemale, kui ta üritab mõelda, kuna maailma kõrvalekalded, naudingud ja kiusatused juhivad ta eemale oma kohustustest ja kohustustest. Ta peab läbi töötama eksitavate mõtete hordi, mis seisavad tema ja tema eesmärgi vahel.— mitte vaimsest maailmast ning ta ei suuda neid hoida ja tunda ning nende üle kohut mõista ega nendega toime tulla. Mõttevaldkonda sisenedes leiab ta oma mõtte ja mõtted, millele ta peab vormi andma ja mida ta kujutlusvõime kaudu maailma toob. Ta siseneb mõttemaailma, püüdes mõelda, distsiplineerides oma teadlikku valgust keskenduma abstraktsele mõttele, mille poole ta pürgib, kuni ta selle leiab ja tunneb. Usk ja tahe ning kontrollitud soov on vajalikud mõtlemise alustamiseks ja jätkamiseks, kuni mõtteaine on leitud ja teada.

Usk ei ole vist ega soovi ega usku võimalusse. Usk on kindel veendumus mõtteobjekti tegelikkuses ja see on teada. Mitte ükski mõttetu katse seda leida; ükski ebaõnnestumine, kuigi märgi laius, ei muuda usku, sest selline usk pärineb teadmistest, teadmistest, mis on omandatud teises elus ja mis jääb inimesele nõudma ja tagama. Kui inimesel on selline usk ja ta otsustab tegutseda, tekitab tema valik tahtejõudu; ta pöörab meelt mõtte juurde, milles tal on usk, ja tema mõtlemine algab. Puudumine ei ole tema mõtte teema tundmine. Iga jõupingutus on abi lõpuks. See võimaldab tal võrrelda ja hinnata vaimse nägemuse asju ja omandab praktika, kuidas neid vabaneda. Veelgi enam aitab iga pingutus kontrollida kujutlusvõimet. Kontrollitud soov annab kujutlusvõimelistele vormidele tugevuse. Pimeda turbulentsi juhtimisel, mis häirib mõtlemist, selgitatakse meele valgust ja kujutlusvõimele antakse tugevus.

Mälu pole kujutlusvõimele, see tähendab meele-mälule vajalik. Meeltemälu on mälu läbi meelte, nagu meenutamine ja mäletamine, taaspildistamine, uuesti hääldamine, uuesti maitsmine, uuesti haistmine, uuesti puudutamine, vaated ja helid ja maitsed, lõhnad ja tunded, mida kogeti meeli praeguses füüsilises elus. Mälu on kujutlustöös abiks pärast seda, kui, kuid mitte varem, on leitud mõte, mis peab olema kujutlustöö, mida vormistada ja luua.

Kujutlusvõime on meeleseisund, kus pildivõime on sunnitud tegutsema. Kujutluses on pilditeaduskonna tegevus positiivne ja negatiivne. The negatiivne tegevus on meelte ja mõtete objektide peegeldus ning nende värvi ja vormi oletus. Kujutlusvõime negatiivne funktsioon avaldub "kujutlusvõimeliste" inimeste puhul, kes tunnevad aukartust ja kaotavad tasakaalu, kujutades ette asju, mis võivad juhtuda (kusjuures kindla jalaga metsaline on kujutlusvõimetu). poolt positiivne tegevus, "kujutleja", kujutlusvõime toodab figuuri ja värve ning annab need mateeriale ning liigendab helisid – kõik on määratud ülejäänud kuue vaimuvõime mõjuga.

Kõik objektid ja kunstiteosed peavad olema kujundatud kujutlusvõimega, enne kui nad saavad füüsilisse maailma ilmuda. Füüsilise maailma välimusega, mis on loodud kujutlusvõimel, mis on loodud kujutlusvõime poolt loodud mõtetega, kasutatakse mõtteviisi väliseid organeid ainult tööriistadena, mida juhivad sisemised ained, et anda sisemisele vormile välimine keha. Mõttevahendid loovad toorainekeha, sest kujutlusvõime kujundab selle vormi, et elada selles kehas ja läbi selle ning ohustada seda.

Kunsti väljendus on võimatu ilma kujutluseta. Kui ta mõtte on ette kujutanud, peab kujutlusvõime oma vormi tegema. Pärast seda, kui ta on oma vormi teinud, peab kunstnik andma selle väljendusele ja muutma selle maailmas nähtavaks. Sel moel tulevad teosed on kujutlusvõimeliste, kunstiteoste ja kujutlusvõime teosed. Kunstnikud on või peaksid olema kujutlusvõimelised. Kui nn kunstnikud ei näe vormi enne, kui nad üritavad seda ilmuda, ei ole nad kunstnikud, vaid lihtsalt käsitöölised, mehaanikud. Nad ei sõltu nende kujutlusvõimest nende vormide suhtes. Nad sõltuvad nende mälust, teiste meelte vormidest, loodusest, mida nad kopeerivad.

Seletatud protsesside järgi annavad kunstniku kujutlusvõime maailmale, mida maailm on kunstist. Mehaanilised kunstnikud kopeerivad nendest kunstiliikidest. Kuid töö ja pühendumus nende suhtes võivad muutuda ka kujutlusvõimeks.

Helilooja-muusik tõuseb püüdlustes, kuni ta mõtte ette kujutab. Siis alustab tema kujutlusvõime oma tööd. Iga tegelane, stseen, tunne, mida tuleb väljendada, ilmub oma sisekõrval heli vormis ja elab ja tegutseb oma osa teiste heli vormide vahel, mis on rühmitatud tema keskmõtte ümber - see on inspiratsioon iga eri osa jaoks , hoiab igaüks teiste osade suhtes ja teeb harmooniat harmooniliseks. Helikindlalt moodustab helilooja kuuldamatu heli. See paneb ta kirjalikusse vormi ja see kõlab kuuldavaks vormiks, nii et need, kellel on kõrvad, võivad kuulda ja järgida valdkonda, kus see sündis.

Käsitsi ja pintsliga ning oma kaubaaluste toonidega ehitab maalikunstnik oma kujutlusvõimele vormi nähtavuse ilmumisele oma lõuendil.

Kunstniku skulptor langeb ja sunnib silma pealt silma paistma nähtamatu vormi, mida tema kujutlusvõime on nähtavaks nähtuseks.

Kujutluse jõuga annab filosoof oma mõtte süsteemi ja ehitab sõnadeks tema kujutlusvõime nähtamatud vormid.

Unimagineeriv riigimees ja seadusandja annab ja annab inimestele põhikirja, tuginedes tema otsesele ettekujutusele mineviku nähtustele. Kujutajal on seisukohti, mis hindavad ja eeldavad muutunud ja muutuvaid tingimusi ning uusi elemente, mis on või muutuvad tsivilisatsiooni teguriteks.

Vähesed inimesed on või võivad saada kohe kujutlusvõime, kuid paljudel on elav kujutlusvõime. Need, kes on kujutlusvõimega, on intensiivsemad ja tundlikumad elu muljetele kui need, kellel on vähe kujutlusvõimet. Kujutajale, sõpradele, tuttavatele, inimestele, on aktiivsed tegelased, kes elavad oma osi oma kujutlusvõimes, kui ta on üksi. Unimagineerivale inimesele on nimed, mis esindavad nii palju või vähe, selle tulemuse, mida nad on teinud ja millest võib arvutada, mida nad peavad tegema. Tema kujutlusvõime järgi puutub inimene kokku asjadega ja inimestega ning need sisenevad ja mõtlevad oma meelt, või asjad ja inimesed jäävad tema kõrvale, et neid näha ainult siis, kui neid on vaja. Kujutleja võib kujutlusvõimega elada ja vaadata värve, stseene, mida tema mälu on trükitud. Ta võib mällu luua uusi vorme ja maalida uusi stseene, mida tema mälu võib tulevastel kordadel uuesti printida. Kujutluses võib ta külastada välisriike või siseneda uude maailma ja liikuda inimeste vahel ning osaleda stseenides, millega ta enne ei olnud kokku puutunud. Kui kujuteldamatu inimene kaalub külastatud kohti, siis meenutab tema mälestus teda, kuid ei pruugi stseene uuesti trükkida; või kui see nii on, siis ei toimu liikumist ja värvi, vaid pelgalt halbade udude juures ilma elust lahutamatuid esemeid. Ta ei ehita oma mälu pilti. Miks peaks ta kujutama, mis seal oli?

Kujutlusvõimetu mees elab reeglite järgi vastavalt harjumusele, kindlatel vormidel ja vagudel ning kogemuste põhjal. Ta ei soovi neid muuta, kuid soovib neid jätkata. Võib -olla arvab ta, et neid tuleks parandada, kuid igasugune parandamine peaks toimuma vastavalt sellele, mis on olnud. Ta kardab tundmatut. Tundmatu pole tema jaoks atraktiivne. Kujutaja elab muutuste järgi, vastavalt muljetele, meeleoludes ja emotsioonides, lähtudes oma lootustest ja ideaalidest. Ta ei karda tundmatut; või kui ta seda teeb, pakub see talle seiklust. Kujutlusvõimetud inimesed on tavaliselt seaduskuulekad. Nad ei soovi seadusi muuta. Kujutlusvõimelised inimesed rabelevad, kui seadus piirab innovatsiooni. Nad võtaksid vastu uusi meetmeid ja prooviksid uusi vorme.

Mõtlematu viis on tülikas, aeglane ja kallis, isegi aja, kogemuse ja inimkannatuste raiskamine ning edenemise ratta ummistamine. Kujutlusvõimega on palju ette näha ja sageli päästa palju aega ja kannatusi. Kujutlusvõimeline õppejõud tõuseb ettekuulutuse punktini, näeb, mida inimesed mõtlevad. Imagineerimatu õiguse andja kõnnib näiteks oma nina maapinna lähedal ja näeb ainult seda, mis on tema nina ees, mõnikord isegi mitte. Kujutlusvõimega isik võib võtta suurema vaatevälja, näha paljude jõudude tööd ja mõningaid, mis ei ole kujutlusvõimelisele veel ilmne. Mõeldamatu näeb ainult hajutatud nähtusi ja ei mõista neid. Ta on sunnitud harjumuseni. Mis kujutlusvõimega inimestega on siiski võimalik aru saada, millised on aegade märgid, ja kujutlusvõimega, mis on sobiv ja õigeaegne, vahenditega nähtuste reguleerimiseks.

Linnahoone, unenägud, unistus, unes unenäod, hallutsinatsioonid, fantaasiad, kujutlusvõime ei ole kujutlusvõime, kuigi kujutlusvõimeline õppejõud on nende erinevate tegevuste ja meeleolude tootmisel aktiivne. Veidi planeerimine, eriti utilitaristlik, ei ole kujutlusvõime. Ja muidugi ei ole kopeerimine või jäljendamine kujutlusvõime, mistõttu need, kes lihtsalt vormi taastavad, ei ole kujutlusvõimelised ega kujutlusvõimelised, kuigi taaskasutamine on kunstniku ja talentide eksponeerimine.

Kui kujutlusvõime töötab sensuaalse looduse vormide loomiseks, ei häiri Maa vaim, kuid see julgustab oma tegevust, sest see maa-vaim saab seega uute vormide kaudu tunde tundmiseks suuremaid võimalusi. Kui meel mõtleb, õpib see. See õpib järk-järgult, kuid õpib. Kujutlus õpetab meelt vormide kaudu. See hindab õigust, korda, proportsionaalsust. Selle pideva meele arenguga kõrgemate vormide kaudu tuleb aeg, mil ta kasutaks kujutlusvõimet erinevatel otstarvetel kui vormide loomiseks meeli jaoks. Siis püüab meeles luua abstraktseid vorme, mis ei ole meeltest, ja maa vaim on kohe vastu ja mässulised. Soov levitab segadust meeles, põlgab ja meelitab meelt. Maa vaim põhjustab meeli, soove ja keha võimeid lahingutundliku vaimu vastu võitlemisel, sest see püüab ikka teha vorme abstraktsetele mõtetele ja vaimsetele olenditele. Kummaline kujutlusvõime on võimeline võitlema edukalt selle maa vaimu armee vastu. Kui ta loobub oma ideaalidest, tunnustab maa vaim teda maailma austusega imetegude eest, mida tema kujutlusvõime maailma toob. Kui kujutlusvõime ei loobu võitlusest, siis ta ebaõnnestub või näib maailmale ebaõnnestumist. Tegelikkuses ei õnnestu ta. Ta võitleb jälle ja suurema võimu ja eduga. Ta toob kujutlusvõime välja maailmast, kus ta meeli jaoks töötab, sinna, kus ta töötab üleloomuliku vaimu nimel. Üks kord vanuses õnnestub kujutlusvõime selles. See pole ühine edu, tavaline sündmus. Ta avab maailmale uusi vaimseid seadusi. Ta teeb kujutlusvõime abil vorme, kus vaimse maailma olendid võivad tulla ja ei tule vormile ja avalduvad.

[1] Inimene, kehastunud mõistus, on pagulane oma kodust mentaalses maailmas, mõttemaailmas. Tema ideaalsed mõtted ja head teod maksavad talle lunaraha ning surm on viis, kuidas ta naaseb hingetõmbeks koju – ainult hingetõmbeks. Maapealse elu jooksul ei suuda ta harva tagasiteed leida ega hetkekski oma kodu poole vaadata. Kuid tal on siin maailmas võimalik leida tee. Tee on mõtlemise kaudu. Püsivad hulkuvad mõtted püüavad ta vahele ja hajutavad teda ning juhivad ta eemale, kui ta üritab mõelda, kuna maailma kõrvalekalded, naudingud ja kiusatused juhivad ta eemale oma kohustustest ja kohustustest. Ta peab läbi töötama eksitavate mõtete hordi, mis seisavad tema ja tema eesmärgi vahel.