Enne kui Hing saab näha, tuleb saavutada harmoonia sees ja lihased silmad muutuvad pimedaks kõikidele illusioonidele.

See maa, jünger, on Härmatehoone, kus pannakse mööda kohutavate katsete teed, lõksud, mis hoiavad su Ego oma hämminguga, mida nimetatakse “suureks ajuseks (eraldatus)”.

- Vaikus vaikusest.

THE

SÕNA

GLAMOR

Hinge on igavene palverändur igavesest minevikust ja sellest kaugemale surematusse tulevikku. Oma kõrgeimas teadvuses on hing püsiv, muutumatu, igavene.

Soovides hinge oma domeenides kinni pidada, on loodus oma surematut külalist pakkunud paljudele mitmekülgsetele vestlustele, mida ta on tihedalt kootud üheks kehaks. Just selle keha kaudu on loodusel võimalik visata tema glamuuri hinge üle ja mõista arusaamist. Meeled on maagilised paelad, mida loodus kasutab.

Glamuur on maagiline loits, mis looduse poolt hinge peale heidab. Glamuur põhjustab paljusid värvilisi fantoome, et meelitada lummavaid meloodiatoone, lõhnade lõhnav hingeõhk, tekitab magusaid naudinguid, mis rahuldavad söögiisu ja stimuleerivad maitset ning pehme saak, mis alustab vere kihistumist keha kaudu ja meelitab meelt.

Kui loomulikult hinge on pettunud. Kuidas kergesti varjatud. Kui süütult see on lummatud. Kui kergesti on sellest ebareaalsuste võrgustik. Loodus teab hästi, kuidas oma külalist hoida. Kui üks mänguasi lakkab lõbusalt, pakutakse teist kavalalt välja, mille abil hinge juhitakse elu sügavamale. See on jätkuvalt lõbusa, hõivatud ja meelelahutusega pidevas muutuste voorus ning unustab oma kohaloleku väärikuse ja võimu ning selle olemuse lihtsuse.

Kuigi kehasse vangistatud, äratab hing järk-järgult enda teadvusele. Mõistes, et see on olnud lummava loitsu all, hinnates oma võlukeppide jõudu ja mõistes tema disaini ja meetodeid, on hingel võimalik oma seadmeid ette valmistada ja selle eest ette heita. See ahistab ennast ja muutub immuuniks võlukeppide maagia vastu.

Hinge talisman, kes lummab lummavuse loitse, on arusaam, et kõikjal või mis tahes tingimustes on see püsiv, muutumatu, surematu, seega ei saa seda seostada, vigastada ega hävitada.

Tunde võlukepp on tunne. See on esimene ja viimane, mis tuleb ületada. See toob hinge kõikidele tunnetele. Avad, mille kaudu loodus toimib, on nahk ja kõik keha organid. Sellel mõttel on oma sugu sügavuti peituvad juured. Laocooni imelise kuju juures on Phidias kujutanud hinge, mis võitleb madu rullides, mida on võlukepp lööb üles. Vaadates pidevalt talismani, hakkab madu lahti saama.

Teine viis, kuidas enchantress orjastab, on keele, suulae ja keha söögiisu, mis kuuluvad maitsva võlukepi alla. Vaadates talismanit, teeb hing hingetõmbavaks maitse joobeseisundi ja võimaldab ainult seda, mis hoiab keha tervises ja piisab oma vajaduste rahuldamiseks. Maitsev võlukepp kaotab oma glamuuri ja keha saab seda toitu, mida sisemine maitse ainult varustab.

Lõhnade maagia kasutamisega mõjutab loodus hinge läbi lõhna elundi, nii et imetleb aju nii, et teised meeled saaksid meelest varastada. Aga talismani vaatamisel on loitsu mõju purunenud ja selle asemel, et inimene mõjutaks looduse lõhna, tõmmatakse elu hinge.

Kõrva kaudu mõjutab hinge heli tunne. Kui loodus seda võlukeppi hoiab, on hing hingatud ja varastatud kuni talismani nägemiseni. Siis kaotab maailma muusika oma võlu. Kui hing kuuleb harmooniat omal algatusel, muutub muu heli müra ja see looduse võlukepp on igavesti katki.

Silmade kaudu heidab loodus silmatorkava puudutusega glamuuri. Aga talismani püsi pilguga kaob glamuur, värv ja vormid muutuvad taustaks, kus hinge enda peegeldust tajutakse. Kui hing tunneb oma peegeldust näole ja looduse sügavusele, siis mõtiskleb ta tõelist ilu ja on elavdatud uue tugevusega.

Loodusest võlukeppide väljarebimine toob hinge kaks teist võlukeppi: teadmise kõigi asjade seostest ja teadmise, et kõik asjad on üks. Nende võlukeppidega viib hing oma teekonna lõpule.

Ei ole pessimism vaadata elu illusioone, kui seda tehakse eesmärgiga mõista selle pettusi ja maailma glamuuri. Kui see oleks kõik, mida oleks näha, oleksid aurud ja pimedus tõesti läbimatud. See, kes otsib tõelist, peab esmalt olema rahulolematu kõigega, mis pole tõeline, sest kui hing tajub elus tõelist, peab ta suutma eristada ebareaalset.

Kui meelt on meelestatud ja kontrollitud meeltega, siis luuakse glamuur ja hinge teadmised katkevad. Niisiis tulge esile vices: viha, viha, kadedus, edevus, uhkus, ahnus ja himu: need madud, mille rõngad on hinged.

Tavaline inimelu on rida šokkeid lapsepõlvest kuni vanaduseni. Igas šokkis on glamuuri loor augustatud ja lõhestatud. Hetkeks on näha tõde. Kuid seda ei saa taluda. Udu taas sulgub. Ja imelik, need löögid on samal ajal vastuvõetavad ka nende valude ja rõõmude poolt, mis neid tekitavad. Surelik jätkab ajajooksul ujumist, mis on seal ja seal, pöörates mõtteterviks, lõhkes õnnetuse või kurbuse ja meeleheite all olevate kivide vastu, tõuseb uuesti ja kandma surmajäljele tundmatu ookean, kaugemal, kuhu läheb kõik sündinud asjad. Nii on jälle ja jälle keeratud hinge läbi elu.

Vanade päevade keha aktsepteeriti selle nõiutud maailma saladuste ilmutajana. Elu eesmärk oli mõista ja realiseerida iga ilmutus omakorda: hajutada lummuse glamuuri hinge teadvuse kaudu: teha selle hetke tööd, et hing saaks jätkata oma teekonda. Selle teadmisega on hingel rahu ja rahu teadvus glamuuri maailmas.